Voltaire – kirjanik, psühholoog, kultuurifilosoof ja ajaloofilosoof

Lugejat, kes astub Voltaire’i filosoofiliste romaanide ja jutustuste maailma, ähvardab segadusse viia sündmuste fantastiline kulg. Üks kummalisem ja ebatavalisem kui teine, vahetuvad episoodid kiiresti, otsekui kaadrid 1920-ndate aastate tummfilmis. Üksteisele järgnevad maavärinad ja inkvisitsiooni tuleriidad; sõdurite metsikud ja “vallaliste” katoliku preestrite galantsed seiklusid; paljaksriisumised ja kohtuprotsessid, mis on küll absurdsed ja naeruväärsed, ei lõpe aga süütu naeru, vaid julmade hukkamistega. Ning lugeja on valmis õlgu kehitades ära pöörduma ebatõepärastest lugudest, mis enam kui kahesaja aasta eest on kokku luuletanud pilges rauk Fracois-Marie Arouet, keda kogu maailm tunneb Voltaire’i nime all. Või ta leiab, et tema ees on mõnusad muinasjutud jõudehetkel lugemiseks.

Lühielulugu

Francois-Marie Arouet, kes hiljem hakkas end nimetama Voltaire’iks, sündis 21. novembril 1694 Pariisis notari pojana. Alates 1704. aastast oli ta jesuiitide kolleegiumi Collége Louisle-Grand’i õpilane ja kirjutas juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia, mis pole säilinud. Kui ta 1711. aastal kooli lõpetas, soovis ta saada kirjanikuks. Isa survel alustas ta juuraõpinguid, kuid jättis need pooleli. Regendi (Orléans’i hertsogi Philippe II) pihta suunatud satiirid, mis omistati Voltaire’ile, viisid ta 1717. aastal 11 kuuks vanglasse. Pool aastat pärast vabanemist esietendus tema tragöödia “Oidipus”, millel oli suur menu ja mis pani aluse tema kuulsusele näitekirjanikuna.

1723. aastal tegi vanglas visandatud eepos “Poeem Liigast” Voltaire’i kuulsaks üle Prantsusmaa. Aastal 1726 ähvardas teda uus vanglakaristus, mis aga tema soovil muudeti pagenduseks. Voltaire läks Inglismaale, kuhu ta jäi kuni 1729. aastani. Seal veedetud aeg, mil ta tegeles Isaac Newtoni uudse loodusteadusega ja John Locke’i filosoofiaga ning kohtus vabamõtlejate ja deistidega, oli tema edasise elu ja loomingu jaoks otsustava tähtsusega. Inglismaal kirjutatud “Filosoofilised kirjad” ehk “Kirjad inglastest”, mis ilmusid Prantsusmaal 1734. aastal, kõrvaldati Pariisi parlamendi korraldusel otsekohe pärast ilmumist riigi- ja usuvaenulikena käibelt ning põletati avalikult. Et pääseda vahistamisest, põgenes Voltaire koos markiis du Châtelet’ga Cirey lossi Lorraine’i piiri lähedal ning pühendus seal filosoofilisele, loodusteaduslikule ja ajalooalasele uurimustööle. “Jumaliku Émilie’ga” –  markiis du Châtelet’ga – sidus teda peaaegu 15 aasta pikkune õnnelik, virgutav suhe. Koos temaga kirjutas Voltaire muuhulgas kommentaare Newtoni ja Leibnizi teostele.  Markiis du Châtelet surmast 1749. aastal oli Voltaire’il raske üle saada. Selleks et mõtteid mujale viia, võttis ta Friedrich Suurelt, kellega ta oli 1736. aastast saadik kirjavahetuses olnud, vastu küllakutse Potsdami. Aastal 1753 tekkinud lahkheli tagajärjel asus Voltaire teele ning jäi lõpuks Genfi, kus ta pani aastavahetusel 1758/59 paari nädala jooksul paberile oma kuulsa filosoofilise romaani “Candide ehk Optimism”. Aastal 1758 ostis ta Genfi järve lähedale eluasemeks Ferney küla ja lossi ning asus parandama külaelanike tingimusi. Voltaire suri 30. mail 1778 Pariisis.

Looming

Üleva valgustusfilosoofia ühendamine groteskse tõsieluga iseloomustab mitte ainult Voltaire’i romaane, vaid ka ta isikut. Selle mehe vaimulaad on majesteetlik. Tema sõnad erutavad Euroopat ning kuningad otsivad tema sõprust.
Voltaire’i romaanid ei ole kirjutatud abstraktsete filosoofiliste teeside illustreerimiseks. Need iseseisvad ja orgaaniliselt terviklikud kunstiteosed kujutavad endast eredat lehekülge satiiri ajaloos ja kuuluvad maailmakirjanduse paremikku. Lülitudes Voltaire’i romaanide ja jutustuste maailma, hämmastab esmajoones selle kummalisus. Kõik on võimalik: aja ja ruumi seadused lakkavad toimimast.

Voltaire on peale terava keelega pilkehimulise satiiriku ka unistaja. Peaaegu igas ta filosoofilises jutustuses on ka utoopiline õnnelik ja valgustatud ühiskond, nagu Eldoraado “Candide’is.” Sellega on seletav, miks ta kasutab oma teostes “õnnelikke lõppe”. Satiiri ja utoopia ühendamine seob Voltaire’i ka Rabelais’ga, kelle Théléme’i klooster loob pildi humanistidest tarkade ideaalsest riigist. Seda ideaali proovis Voltaire ka ellu viia, kui ta muutis oma Ferney mõisa valgustusliku utoopia saarekeseks keset feodaalset Euroopat. Tavalise valgustaja suurus seiseneb selles, et ta ümbritsevat maailma mõistab, Voltaire’i kui kirjaniku suurus aga selles, et ta otsustavalt keeldub absurdset maailmakorda mõistmast. Pole juhus, et ühele oma kõige küpsemale filosoofilisele traktaadile paneb ta pealkirjaks “Nõme filosoof” (“Le Philosophe ignorant”, 1766).

“Mikromegases” on antud fantastilise universumi pilt sihitud eelkõige teoloogilise käsituse vastu Maast ja Inimesest kui Jumala loomingu kroonist ning universumi keskpunktist. Ent väärib tähelepanu, et Voltaire’i maailmapilt on palju “relativistlikum”, kui seda võisid endale lubada tema sajandi füüsikud. Jätkates Swifti satiiri põhimõtteid, rõhutab Voltaire suuruse ja kiiruse mõiste, empiiriliste ja teoreetiliste andmete suhtelisust. Juba nimi “Mikromegas” ise, moodustatud vastavatest kreeka tüvedest, tähendab ühtaegu “väikest”ja “hiiglasuurt”.
Voltaire’i proosat iseloomustab folkloori poeetikast pärinev groteskne satiir ja lõikav hüperbolism, psühhologismist ja meeleoluvarjunditest loobumine, paeluva sündmustiku, farsipärase koomika ja filosoofilise utoopia ühendamine. Voltaire’i teosed täidavad mitmekümneid käiteid, kus iga lehekülg on sädelev ja viljakas. Kogu ta looming on suunatud eelarvamuste ja kõige selle vastu, mis ei pea paika terve mõistuse ees. Peamiseks võitlusvahendiks on tal naeruvääristamine. Voltaire töötas alati. “Tegevuseta olek ja mitte-eksisteerimine tähendab üht ja sama.” – “Kõik inimesed on head, välja arvatud need, kes ei tee midagi.” Oma kriitilise ja võitleva mõistusega on Voltaire mõjustanud kogu Euroopa vaimsust.

Vaated

Voltaire’i kriitika on kõike muud kui kuiv: see on alati esitatud vaimukalt ja hiilgava irooniaga. Seda vürtsivad nii klassikalised kui ka eksootilisemad erudiitsed näited ja eredad, värsked arvamusavaldused. Ta arvustas absolutistlikus riigis valitsevad olukorda, mis oli inimõigustest teadlike jaoks – ja neid oli juba ammu rohkem kui mõned üksikud utopistid – muutunud absurdseks. Kuid Voltaire’i rünnakute peamiseks sihtmärgiks oli ka absolutistlik roomakatoliku kirik. Sidudes kirjandusliku raamistiku abil rohkeid kaasaegseid ja varasemast ajaloost pärinevaid mõttekatsetusi ning muutes need dialoogi vormis esitatuna isiklikumaks, lõi Voltaire õhustiku, kus filosoofilised süsteemid mõjusid kirjandusena, mis suudab ülevate või kui vaja, siis ka naeruvääristavate mõistujuttudega tabada ebausku ja mõistuspärasust, optimismi ja pessimismi. Nii avas ta võimalusi kriitiliseks distanteerumiseks, andes suure panuse kivistunud ja mõistusvastaste väärtuste suhtelisuse näitamisse.
Voltaire ei olnud niisugune filosoof, kes rajab uusi ja põhjapanevaid teooriaid. Sellest hoolimata tegi ta palju ära ühiskonna filosoofiliseks harimiseks. Valgustus ei ole Voltaire’i jaoks midagi sellist, mis saavutatakse lihtsalt loodusteadusliku uurimustööga. Valgustus tähendab ka kihutustööd vaimuvabaduse nimel ja võitlust kiriku pimedusejüngrite vastu, kes püüavad kõigiti takistada uue maailmapildi levimist. Voltaire’i filosoofilise tegevuse kõige tähtsam joom on tema võitlus religiooni vastu, usulise sallimatuse ja fanatismi vastu. “Ilmutusel” põhinevale usule seadis Voltaire vastu deistliku mõistusereligiooni. Ta lükkas tagasi niinimetatud ontoloogilise jumalatõestuse, kuid ta nõustus teleoloogilise jumalatõestusega, mis järeldab maailma valitseva otstarbekuse ja inimese mõistlikkuse alusel, et peab eksisteerima mõistusega looja ehk niisuguse otstarbekuse põhjus. Vooruslikkus ehk lihtsalt inimese inimlikkus vajab keset, pidepunkti või “ohje”, nagu ta ise ütles. Voltaire ei pidanud religiooni vajalikuks ainult selle otstarbekuse või ühiskondliku kasulikkuse kaalutlustel, vaid et tema liberaalse ja isegi valgustatud kristlusega võrreldes leebe deismi aluseks oli siiras veendumus. Jumala olemasolu tulenes Voltaire’i arvates ka sellest, et inimese tahtele ja tegevusele peab leiduma mingi kõrgeim printsiip. Ent ta lükkas tagasi kõik niinimetatud positiivsete religioonide õpetused jumala omaduste kohta. Voltaire tunnistas need õpetused tõestamatuteks ja tarbetuteks. Teisest küljest lükkas ta tagasi ka ateismi, pidades ateismi õpetuseks, mis on ohtlik eraomanduse institutsioonil põhinevale sotsiaalsele korrale. Ta ei nõustnud Bayle’iga, et saab eksisteerida riik, mille kodanikud oleksid niihästi kõrge moraaliga kui ka ateistid. Jumala probleemiga oli seotud tollal moodne küsimus, kuidas saab õigustada maailmas valitsevat kurja ja kas jumal kannab selle kurja eest vastutust. Voltaire käsitles seda küsimust oma kuulsas filosoofilises satiiris “Candide”. Siin ta naeruvääristas ofitsiaalse religiooni ja religiooni teeniva filosoofia kroonulikku optimismi. Mingid filosoofide ja teoloogide sofismid ei saa õigustada maailmas valitsevat kurja, mitte milleski süüdi olevate inimeste kannatusi. Kes saab õigustada 1755. aasta Lissaboni maavärisemist, kus viie minutiga hukkus kümneid tuhandeid inimesi, täiskasvanuid ja lapsi? On parem tunnistada, et maailmas valitseva kurja probleem käib inimestele üle mõistuse, kui hakata jumala õigustamiseks välja mõtlema rafineeritud sofisme, nagu seda on teinud Leibniz ja paljud teised.

Vanglas viibides hakkas ta kirjutama eepost, mis oli pühendatud Henri IV-le – kuningale, kes 1698. aastal Nantes’i ediktiga tegi Prantsusmaal lõpu ususõdadele. Ülistada tolerantset kuningat oli riskantne, sest äsja surnud Louis XIV oli ususallivuse edikti tühistanud, kuulutades protestantismi jälle seadusvastaseks. Võitlus sallivuse eest jäi Voltaire’i südameasjaks kogu eluks. Asi on suuresti selles, et sallivus puudutas teda isiklikult: see on ju eelduseks sõnavabadusele, mida ta kirjanikuna vajas. Sellepärast saigi tema eluaegseks põhivaenlaseks katoliku kirik, mis küünte ja hammastega kaitses oma monopoli maailma tõlgendamisele – lastes põletada enamasti oma vaenlaste raamatuid, vajaduse korral ka vaenlasi endid, nagu unustamatul 1548. aastal tuleriidale saadetud itaalia filosoofi Giordano Bruno puhul. Voltaire’i eluaegseks sõjahüüuks sai Écrasez l’infâme, “purustage see nurjatu (kirik).”

Sõnavabadusel on mõtet üksnes juhul, kui on olemas avalikkus – kui inimesed arvamuste üle avalikult vaidlevad ega saa neid jõuga maksma panna. Voltaire ei loonud avalikkust mitte üksnes oma publikatsioonidega, vaid ka oma tohutu kirjavahetusega, mis tema teoste viimases väljaandes täidab 107 köidet. Oma kirjadega sai ta sihipäraselt mõjutada Prantsumaa avalikkuse kõige tähtsamat gruppi – aadelkonda, mis oli valgustusideedele sageli väga avatud. Voltaire’i-aegsel Prantsusmaal puudus veel selline kodanlik avalikkus, kus valitseb ideaal, et iga arvamuse maksvus oleneb üksnes argumentide kaalukusest, mitte selle arvamuse esindaja positsioonist. Seevastu Inglismaal, kus riigi huvid usulise killustatuse tõttu nõudsid sallivust ja kus ettevõtlusele orienteeritud aadel ning kodanlus hakkasid ühte sulama, oli juba välja kujunemas kodanlik avalikkus, mis tõi kaasa väga suure sõnavabaduse. Voltaire tunnustas inglaste teoreetilist ja praktilist ettejõudmist valgustuse asjus ja kirjustas oma “Kirjades inglaste kohta” prantslastele nende mahajäämust teada andma. Ta tundis, et Prantsusmaa jaoks polnud oluline mitte välja töötada uusi filosoofiasüsteeme, vaid populariseerida valgustusseisundit, mis oli saavutatud eelkõige Inglismaal. Ja Voltaire’i sõnaosavus tegi temast valgustusideede kõige võimekama levitaja.

Voltaire nimetab “eelarvamusteks” kõiki traditsioonilisi metafüüsilisi ning loodust ja moraali puudutavaid ettekujutusi, millel puuduvad mõistuspärased põhjendused, ja sõnastab sellega prantsuse valgustuse ühe loosungi. Eelarvamused domineerivad traditsioonilises õpetuses loodusest, mängides suurt rolli ka meditsiinis, eelarvamused on ühiskondliku ebavõrdsuse aluseks ja eelarvamused kujundavad traditsioonilise religiooni, mille preesterkond elatub sellest, et inimesed, keda mõistuse juurde ei tooda, usuvad kõige absurdsemaid asju.

Voltaire’i jaoks oli alati tähtis ka üksikisiku – sealhulgas tema enda – väärikus ja vabadus. Oma pinevates suhetes Preisi kuninga Friedrich II-ga tõestas ta, et filosoof võib ka kuningaga rääkida ja kirjavahetust pidada nagu võrdne võrdsega. Tema palju pingelisemad suhted kirikuga näitasid, et inimene ei vaja preestrite õnnistust selleks, et teda tunnistataks teenekaks.

Sõda vihkas ta kõige enam. “Sõda on suurim kõigist roimadest.”
“Kui jälestusväärne! Mõista kellegi üle kohut salajas ja ilma põhjusest teavitamata. Kas leidub hullemat türanniat, kui suvaliselt valada inimese verd ja seda ilma selgitamata? – Põhjustest teavitamine pole tavakas, ütlevad kohtunikud. Oh, neid koletisi! See peab saama tavaks: te peate esitama rahvale selgituse ühe inimese vere eest.” – Voltaire D’Argentalile, 5.7.1762.

Voltaire’i psühholoogiline õpetus on tugevasti mõjustatud Locke’i materialismist. Voltaire’i arvates ei ole meil vähimaidki teadmisi vaimse substantsi loomuse kohta. Me ei taju kunagi hinge kui substantsi. Me tajume vaid psüühilisi olekuid, omadusi ja võimeid. Hinge tekkimist ei saa mõistlikult seostada mingi ajaga: ei igavikuga, ei sigitamise hetkega, ei lapse arenguga emaüsas, ei lapse ilmaletuleku hetkega. Oletada, et meis on hing, tähendab paigutada meisse väike jumal, kes suudab rikkuda maailmas valitsevat korda. Targem ja viisakam on tunnistada, et inimesed on mõistusega varustatud automaadid või loomad, et neil on loomadega võrreldes parem intellekt, kuid nõrgem instinkt.

Samuti Locke’i materialistliku empirismi vaimus lahendab Voltaire tahtevabaduse küsimuse. Inimene on vaba, sest ta saab aru oma vabadusest. Kuid mitte mingist tahtevabadusest ei saa rääkida, sest tahe, nagu ka mõte, on vaid abstraktsioon, mitte reaalne olemus. Reaalne on ainult inimene, kes mõtleb ja tahab, ja inimene on vaba vaid seal, kus ta võib teha seda, mida ta tahab.

Loodusfilosoofias on Voltaire Newtoni ustav pooldaja. Just Newtoni füüsikale tuginedes arendas ta looduse üldise seaduspärasuse ideed ja väitis, et loodusnähtuste põhjusliku sõltuvuse printsiip on eelistatum looduse eesmärgipärasuse printsiibist.

Tunnetusõpetuses püüdis Voltaire sensualistlikku empirismi ühendada mõningate ratsionalismi elementidega. Põhiline oli talle see, et kõik meie teadmised pärinevad aistingust. Ühtlasi väitis ta, et eksisteerivad ka absoluutsed teadmised – loogilis-matemaatilised teadmised ja teadmised moraali kohta. Need teadmised on jumalale samasuguse tähtsusega kui inimesele: tõde on ainult üks.

Moraaliõpetuste alal ründas Voltaire niihästi eetikaprintsiipide kaasasündinud iseloomu õpetust kui ka eetikaprintsiipide konventsionaalse iseloomu õpetust.

Tähtsat osa etendas Voltaire kultuurifilosoofias ja ajaloofilosoofias. Siin polemeeris ta järsult Pascaliga, eriti aga Rousseau’ga, kes vastandas neitsiliku looduse kultuurile. Voltaire’i arvates on neitsilikku loodusesse tagasipöördumine midagi loomuvastast ja tsiviliseeritud inimene elab loodusega suuremas kooskõlas kui metslane. Voltaire ütles Rousseau’d pilgates, et Rousseau paneb inimkonnale ette minna neljakäpakil tagasi ürgmetsa.

Voltaire’i sotsiaalpoliitilised vaated on ilmselt feodalismivastase suunitlusega. Ta võitles pärisorjuse vastu, oli selle poolt, et kodanikud oleksid seaduse ees võrdsed, nõudis varandusega proportsionaalsete maksude kehtestamist ja sõnavabadust. Pooldas eraomandust, kuna see kasvatab isiksust Voltaire’i universaalarstimiks oli jõukuse levitamine. Mõistlikuks riigikorraks oli Voltaire’i arvates konstitutsiooniline monarhia eesotsas valgustatud monarhiga. Elu lõpul kaldus ta arvama, et parimaks riigivormiks on vabariik. Üldiselt “inimesed on harva väärt iseennast valitsema.” Paljureisinud inimesena oli Voltaire peaaegu ükskõikne rahvusküsimuses.

Lõik kirjast Friedrich II-le: “Miski pole rohkem tõsi, monseigneur, kui see, et me elame maailmas, kus valitseks niisama nähtamatu kui tugev võim. Me oleme nagu kanad, kes on teatud ajaks puuri pandud, et nad siis varda otsa lükata, ja nad ei saa kunagi aru, mis trikk sellel kokal on, et ta nad puuri pani. Kui need kanad oma olukorra nüüd läbi mõtlevad ning loovad süsteemi puuri tähendusest – keegi ei aimaks, et see on selleks, et neid ära süüa. Teie Kuninglik Kõrgus mõnitab õigusega neid kahejalgseid loomi, kes arvavad, et teavad kõike…”